Mõte kirjutama hakata haudus pikemat aega, viimane tõuge tuli legendaarse restaureerimisarhitekti Fredi Tompsi loengust tänasel täiendkoolitusel Suur-Kloostris. Pean piinlikkusega tunnistama et pidasin teda juba meie seast lahkunuks, seda suurem aga oli vaimustus kui nägin 87-aastast vanameistrit täie tervise juures entusiastikult slideshowd esitamas, laserpointer näpus (taevatähe kuju kuvav!)
Järgnevalt mõned killud ettekandest:
Lääne-Virumaalt pärit maapoiss Tomps käis 3. klassis (1938. a. , Tomps oli siis 10-aastane), kui korraldati ekskursioon Toila-Orusse ja Narva. Käidi Oru lossis, Narva vanalinnas ja Hermanni kindluses. Nähtu avaldas talle sedavõrd muljet, et poiss otsustas tulevikus arhitektiks hakata, nii ka läks. Järgmine sõit Narva toimus 9 aastat hiljem, 1947, peale seda kui linnast oli järel vaid ahervare. Kui Tomps nägi masendavat vaatepilti ja meenutas kooliekskursioonil nähtud, valmis tema peas kiire otsus hakata erialaselt tegelema just ajalooliste hoonetega.
Kooliekskursioonilt meenutas ta kahte konkreetsemat objekti. Hermanni linnuses käidi Pika Hermanni torni tipus ja vaadati puidust katuseehitisest Venemaad. Kindlus oli toona Eesti Kaitseväe kasutuses, õigemini kasutasid mehed ainult torni, ülejäänud osa ehitisest oli üsna mahajätud. Tornist aga jälgiti pikksilmadega Venemaa piiri (piir jooksis toona kaugemalt, Jaanilinna tagant). Tompsil on meeles et torni puitehitise seintele olid lõigatud aega teenivate sõdurite nimed. Veel mäletab ta et läks turnima kindluse idafassaadi lagunenud aknaavadele, nii kui ta alla jõe peale vaatamiseks kummardus, viis äkk tuuletõmbus vormimütsi peast ja otse jõkke. Õpetaja oli selle peale öelnud prohvetlikud sõnad - "Sa tuled veel siia tagasi"
Teine objekt oli Peetri maja, kus ta mäletab et oli ilmatu suur kellakapp, selline kuhu mahtuski inimene sisse ronima sepistatud mehaanilisi osi imetlema. Tõi võrdluse muinasjutust Hunt ja 7 lambatalle kus 1 lambatall kellakappi peitus.
Tomps hakkas Narvas tööle Hermanni kindluse, Narva raekoja ja veel mõne allesjäänud majavareme taastamisega Pimeaias. Ühel hetkel lõpetati kindluse taastamise rahastamine. Tomps oli oma restaureerijate brigaadi palganud parimad oskustöölised ja ei tahtnud neid üldse laiali saata. Kuulnud healt tuttavalt Leningradist et oblast plaanib hakata Ivangorodi linnust taastama, pakkus ta ennast ja oma brigaadi välja töötegijateks, nii läkski, 3 aastat restaureeriti üle jõe asuvat linnust kuni taastati Hermanni linnuse rahastus ja mindi sinna tagasi (Ivangorodi töö anti üle venelastest restaureerijatele)
Narva raekoda oli samuti ahervare ja taheti pigem täitsa maha tõmmata. Tomps ja kaaskondlased suutsid võimuladviku ära veenda sellega et raekoja hoonest pidi saama esimene spetsiaalne pioneeride palee, mis kommudele muidugimõista meeldis. Nii oligi et raekoda taastati pioneeridepalee ehitamise pähe, umbes samamoodi nagu Niguliste taastati ateismi muuseumi rajamise pähe :)
Hermanni linnuse taastamisest mäletab Tomps veel et esialgu tuli üks suur osa torni allesjäänud müürist maha tõmmata, sest see oli varisemisohtlik ja restaureerimistöödel takistuseks. Hiljem mahatõmmatud müüritise ehitusprahi eemaldamisel sattus aga kopamees sakslaste moonalao peale, Torni all keldris oli peidus massiivne kogus suurtükimürske, mis plahvatamise korral oleks vastu taevast lennutanud torni ühes kindlusega. Läks õnneks!
Narvas on maa sees säilinud kogu Euroopas haruldaselt hästi säilinud kahekordne bastionidesüsteem.
Rakverest: Miks on pikliku kujuga vanalinn? Ühel pool (idas?) küngas, teisel pool Soolika-nimeline oja. Keskajal asusid selle ala põhjapoolses otsas sakraalehitised - 3 kirikut ja klooster. Peale 15. saj sõjategevust need aga suuresti hävisid ja uus kirik ehitati lõunapoolsesse otsa. Siit peale kogu ehitustegevus Rakveres hakkas kulgema algsete sakraalehitiste ala juurest uue kiriku suunas lõunasse. Arenes välja pikliku kujuga vanalinna tuumik.
Kuressaares (Kingissepas) kohalik võim ei tahtnud algul kuuldagi midagi restaureermisest, lõpuks leiti aga kohalikku päritolu parteitegelane, kellega leiti ühine keel. Argumenteeriti ka sellega et peaks säilitama mälestust kangelase Kingissepa-eluaegsest linnast. Kingissepa oli koht kus käisid puhkamas ja pummeldamas ENSV kogu poliitiline ladvik, selleks oli neile eraldatud isegi 1 hoone. Lõpuks saadi alustada restaureerimisega (kindlus, raekoda, vaekoda jne). Tallinna tänavale tehti tagasi munakivisillutis, kuid ühe kohaliku punase kaebamise peale asfalteeriti see jälle kiiresti üle. Üks ilus puitvilla kuursaali vastas taheti võimude poolt maha võtta, pool oli juba lammutatud kui restauraatorid ei jätnud jonni ja pakkusid välja et teevad selle korda oma jõududega. Villa taastatigi omaaegsel kujul.
Toila-Oru villa rekonstrueerimist hakati planeerima juba 1986 aastal, projekt jäi katki. Sama idee oli Narva vanalinna ühe osaga 1990, jällegi jäi katki plaan.
